book review: Minu Jaapan

Lugesin eile läbi raamatu "Minu Jaapan", autoriks Maret Nukke.. Mõtlesin, et kirjutan nüüd kohe ka oma emotsioonid ja mõtted, mida selle raamatu lugemine tekitas. 

Esiteks, mulle väga meeldib selliseid erinevatest rahvastest, kultuuridest ja maadest rääkivaid raamatuid lugeda. Eelkõige seetõttu, et mul on omad vähesed teadmised mingi maa või rahvuse kohta, kuid eks see ole rohkem eelarvamus. Sellepärast ongi huvitav lugeda ja avastada midagi hoopis uut ja kummutada sellega enda eelnevad arvamused.

"Minu Jaapan" avas mulle ukse täiesti teistsugusesse Jaapanisse. See pole üldse sarnane sellega, mida mina Jaapani kohta teadsin..või arvasin. Kõige enam just muutus mu arusaam jaapanlaste kohta. Nimelt kumas raamatust läbi jaapanlaste kollektiivsus. See on neil tõesti tugev. Sellest tulenevalt käituvad jaapanlased väga kindlate reeglite alusel, sest selles kultuuris pead sa meeldima inimestele, muidu võib sinust saada heidik. Ja heidik ei taha keegi olla. Isegi pered, kus laps näiteks on end muust maailmast eraldanud ja end oma tuppa lukustanud, varjavad seda tuttavate eest, et neid ära ei põlataks. Ühesõnaga, ühiskonna heakskiit on ääretult oluline Jaapanis. 

Jaapanlased planeerivad oma tegevusi viimsete minutiteni. Näiteks tõi autor välja, et kui nad külastasid Jaapanit välismaalt tulnud jaapani keele õpetajatega, siis nende päevad olid tõesti nii ära planeeritud, et enda mõteteks või tegevusteks aega ei jäänudki. Kusjuures see, et sa ei taha mingit monumenti näha, oli jaapanlastele arusaamatu ja isegi ebaviisakas (olgugi, et monument tekitas vaatajas lihtsalt halbu emotsioone). 

Mida ma tegelikult ka enne Jaapani kohta teadsin, on nende värvilisus - poed on värvilisi nipsasjakesi täis, samuti on noorte riietus väga värviline. Jaapanis on koolis õppimine ka hästi oluline ja õpingute suhtes ollaks väga range. See on ilmselt sarnane Hiinaga, kus vanemad utsitavad lapsi õppima, võttes selleks ajaks neilt ära isegi mobiilid ja Interneti. Selline õppimine ja hariduse tagaajamine tekitab õpilastest tohutut pinget. On ju teada, et igal aastal teevad Hiinas eksamite sooritamise ajal väga paljud õpilased enesetappe - siis kui eksam ebaõnnestus või juba enne seda..õppimise pinges. Usun, et Jaapanis on olukord sarnane. 

Uus teadmine minu jaoks oli see, et Jaapanis on ametikoht peaaegu et igavene. Üldiselt on nii, et kui sa lähed ühte firmasse tööle, siis oled seal elu lõpuni, st pensionini. See omakord võib kaasa tuua ka selle, et kui sulle seal parasjagu tööd pole (nt on mingi kriisiaeg), siis pead lihtsalt seal passima või tegema mingit "nähtamatut tööd".

Eriti meeldis mulle selle raamatu juures jaapanlaste naljakate või meie jaoks harjutmatute elukorralduste kirjeldused. Näiteks kannavad nad toas alati susse..paljajalu käimine on imelik. Vannitoas tuleb aga jalga panna teised sussid. Tihti on nii, et kui vannis käiakse, siis käivad kõik pereliikmed samas vees. Aga vannis vaid leotatakse end ning siis pestakse seebiga end vanni ees. Nii ei lähe ka vannivesi seebiseks ega väga mustaks. Seda tehakse vee kokkuhoiu pärast. 

Kui meil 1990.aastate alguses veel eriti suur prügisorteerimine ei toimunud, siis jaapanlased olid meist ees. Nimelt neil käis see seal juba siis väga-väga hoolikalt ja kindlate reeglite järgi: pappkarbi pealt pidi isegi tähed välja rebima, kui need olid sinna trükitud materjalist, mida ei saanud ümber töödelda. Ja erinevad prügid pidi viima kindlal nädalapäeval kindlal kellaajal (nt kl 5 hommikul) kindla posti juurde. Kui viisid eelmine õhtu enne magama minekut, siis hiljem said naabritelt pureda. 

Autor kirjutas oma lugusid Jaapanist ja elust seal väga värvikalt ja lõbusalt. Palju oli ka kirjeldusi erinevatest pühamutest ning väga meeldis mulle ka see, et raamatus oli mitmeid jaapanikeelseid sõnu :) 

Üleeile, kui Helsingis jalutasin ja jaapanlasi nägin, siis vaatasin neid kohe teise pilguga. Mõtlesin, et kas need on tõesti need samad jaapanlased, kes teretamisel käe surumise asemel hoopis kummardavad (et mitte kehalises kontaktis olla). Imestama panev, sest varem, kui mõtlesin kummardavast jaapanlasest, tuli ikka silme ette mingis kloostris elav munk või muu pühakutele pühenduja. Aga ei, kõik jaapanlased kummardavad. Kusjuures kummarduse sügavusel on ka erinevad tähendused ;)

Ühesõnaga, põnev ja silmaringi laiedav lugemine!

//I read a very good book yesterday. It's called "Minu Jaapan" (My Japan). Author writes about her life in Japan. It's very interesting to learn more about Japan, the culture there and about the japanese. Some things made me laugh, some things came by surprise and overall I think now I see Japan and japanese differently than before. But in a better way! //

Raamatut saab endale osta ja selle sisututvustust lugeda SIIT.