about the wedding..

Viimaks on mul käes pulmafotod. Hetkel on need veel vaid CD peal, kuid täna tellisingi juba pildid, mida tahan ilmutada. Järgmine nädal saame kätte. Siis peame ostma ka pulmafotode jaoks suure albumi. Ostma peame ka ümbrikuid, kuna plaanime saata pilte ka nendele sugulastele, keda pulma ei kutsunud. 

Aga nüüd saan siis lõpuks kirjutada oma pulmadest, sellest erilisest päevast, mis jääb igavesti mu südamesse.

Pulmapäeva hommikul olin kuidagi pabinas.. ise ka ei tea miks. Kõhus ka natuke keeras. Mulle tegelikult polnud veel päris hästi kohale jõudnud, et ma ABIELLUN!!! Hommikul pidin pead pesema ja siis sättisingi valmis...täiesti tavalistes riietes olin. Johannes ka. Kleidi, ülikonna ja kingad võtsime kaasa. 

Ema oli meie pulmaautojuhiks. Esimene peatus oli lillepood, kust sain kätte enda pruudikimbu ning ema sai autole kaunistuse. Pärast seda oli peatus sadamas, kuhu jätsime auto...sealt kõndisime Vanalinna juuksurisse. Juuksuris keerati mulle rullid pähe. Siis tuli meigikunstnik, kes mulle kena pulmameigi tegi. Ma olin nii elevil, kui nägin, et mu meigikunstnik on kuulus Mari Ojasaar (ta on mu juuksuri sugulane..kuid juuksur ei maininud mulle, mis nime tema sugulasest meigikunstnik kannab). Ühesõnaga, olin elevil. Ja ta oli nii kena ja tegi mulle imeilusa meigi! Jäin tõesti väga rahule! Pärast pulmas sain külalistelt ka palju kiidusõnu!

Kui mul meik valmis sai, siis oli aeg ümberriietuda ehk kleit selga, sukad ja kingad jalga. Sain ka paar suutäit süüa. Johannes pani end ka riidesse. Siis hakkas juuksur mu soengut tegema. See läks päris kiiresti. Lõpuks oligi meil vist umbes 45 minutit aega, et Õnne Paleesse sõita. Jõudsime sinna kenasti kohale ning juba olid ka enamik külalisi kohal. Isa oli kohal meie pulmatordi ning šampustega. Need viidi siseõue. Johannes ütles, et tal läks oma isa nähes silm märjaks. Ja ta isal ka! Mina ja Johannes läksime fotograafiga ootesaali, külalised juhatati juba tseremooniasaali. 

Fotograaf tegi meist pilte ning siis tuli ametnik, kes meid paari pidi panema. Ta rääkis meile täpselt, kuidas kõik toimub, mida ta räägib ja millal me midagi tegema peame. Ta oli hästi rahulik, väga sõbralik ja tore. Siis ta lahkus ning me jäime kahekesi ootama, mil uksed avatakse ja pulmamarss käima hakkab. Ohhh, kuidas ma kahekesi pabistasime. Mõlemal sees keeras...ärevus oli hinges!!! Aga selline hea ärevus. Me kumbki ei suutnud naeratamist lõpetada...mu süda rõkkas rõõmust!

Lõpuks hakkaski pulmamuusika pihta ning uksed avati. Johannese käest kinni hoides kõndisime läbi saali. Nii uhke ja eriline tunne oli! Minu üllatuseks nägin ka onu Indrekut seal ning hea meel oli ka sellest, et ükski külaline ei hilinenud. Need kõige-kõige tähtsamad olid kohal!!! :)

Meie paaripanija rääkis nii ilusasti. Kõik, mis ta ütles, kõlas nii õigelt! Ma mõtlesin temaga kaasa ja mingil hetkel ei suutnud enam pisaraid hoida. Olin nii õnnelik, et see ajas nutma. Vaatasin Johannese poole ja ka temal oli pisar silmas. Mingi hetk ma mõtlesin, et ei suudagi nutmist lõpetada...et kohe hakkan kõva häälega tönnima, kuid õnneks sain asja kontrolli alla. Olin külaliste poole seljaga, seega nemad minu pisaraid vist ei näinud. 

Muidugi tuli ka hetk, mil tuli öelda "jah". Johannes ütles seda nii, et algul tegi suure pausi ja siis ütles hästi kõvasti jah (et kõik ikka kuuleks). See ajas mind naerma. Ning kartsin, et kui ma ise "jah" pean ütlema, siis ma lihtsalt ütlen seda läbi naeru...mis oleks eriti imelik ju. Aga taaskord mul vedas ja mul õnnestus naerust üle saada. Ütlesin "jah" kindla ja selge häälega. Sellele järgnes abieludokumentidele allkirja panemine, suudlus ning siis saime oma abielutõendi. Kui enne seisin ma Johannese vasakul käel, siis abikaasana seisan tema paremal käel. Nii ka õnnitluste vastuvõtmise ajal. Fotograaf tegi muidugi koguaeg meist pilte.

Pärast ametlikku osa läksime kõik õue. Õnne Palee ees tegime pilte ning siis liikusime siseõuele, kus meid ootas imeilus pulmatort ja šampus. Meie Johannesega lõikasime koos pulmatordi lahti, toitsime üksteisele pulmatorti, lõime külalistega šampuseklaase kokku, tegime veel pilte ning rääkisime külalistega juttu. Umbes tunni pärast lõpetasime selle kena koosviibimise. Meie Johannesega läksime edasi hotelli oma pulmapäeva tähistama!

Pean ütlema, et minu jaoks oli meie pulmapäev kõige ilusam päev mu elus. Kogu see tseremoonia oli palju ilusam ja erilisem, kui ma ette oskasin kujutada. Kõik sujus väga kenasti ning ma olen väga rahul, et just niimoodi väikeselt abiellusime! :)

Hotell, kuhu me pärast pulmai läksime, oli Meriton Old Town Garden Hotel. Pean ütlema, et see oli üle ootuste kihvt kogemus. Meie hotellituba oli nii suur, nii ilus ja väga mugav! Super. Asukoht oli samuti ideaalne ning hommikusöögi laud rikkalikum, kui üheski teises hotellis, kus ma viibinud olen. Viis pluss meie poolt! Kindlasti plaanime tagasi minna! 

Vahetasime hotellis riided ja läksime välja sööma. Meil mõlemal olid kõhud nii tühjad. Sõime ühe Vanalinna restorani välisterassil. Toit oli hea ning mõnus oli kahekesi pingeid maandada. Edasi jalutasime niisama Vanalinnas ning läksime siis kinno "Smurfid 2" vaatama. Mõtlesime, et vahelduseks on tore midagi lapsikut ja naljakat vaadata. Esimest osa vaatasime eelmisel aastal koos Soomes ja sellest on nii head mälestused! 

Pärast kino ostsime poest süüa ning juba kl 20.00 olime tagasi hotellis. Ausalt öeldes olime mõlemad nii väsinud. Ilmselt meid väsitas kogu see emotsioonide tulv, mis meid sellel päeval saatis. Sõime lihtsalt hotellitoa diivanil istudes ning siis läksime voodisse ja vaatasime telekat (ma enne seda muidugi pesin tund aega oma soengut ja meiki maha! :D) Kuigi ma olin nii väsinud, mõtlesin suure naeratusega oma näol tagasi meie erilisele päeval.

Järgmisel hommikul ärgates ütles Johannes mulle: "Tere hommikust, proua Rannastik". Nii armas! See tegi seest nii soojaks...ma olengi abielus enda unelmate mehega! Oh kui hea tunne see on. Praegu on meie pulmapäevast möödas juba 3 nädalat, kuid see eriline tunne on ikka mu sees. Mu tuttav, kes suve alguses abiellus, ütles, et tema meelest on abielus olles sees hoopis teistsugune tunne. Võiks ju arvata, et mis vahet sel on, on sul see paber allkirjastatud või mitte, kuid tegelikult vahe ON. Vähemalt minu meelest. Teadmine, et ma olen abielus ning muidugi kõik need ilusad mälestused sellest päevast, muudavad igapäevase olemise ka hoopis teistsuguseks. Ma olen nüüd ju Sandra Rannastik. Ma olen oma mehe naine! Äge!!!!

Sellised ongi mu mõtted, tunded ja meenutused minu pulmapäevast :)