Ma vist polegi kirjutanud sellest, kuidas me Soomes uude korterisse kolides avastasime ka täiesti uue kandi. Kui varem elasime sellises Hyvinkää osas, kus võis kohata väga palju eestlasi, venelasi, leedukaid, mustlasi ja veel väga palju igasugusest muust rahvusest tegelasi, siis nüüd elame täiesti keskuses (kohe Willa kaubanduskeskuse kõrval) ja siin on meil naabriteks küll enamjaolt soomlased. Kusjuures naabrid on väga-väga toredad. Alguses oli kohe harjumatu, igal sammul muudki moi, hei-hei, moikka jne. Naeratavad ja räägivad juttu. Nii nagu ma alati olen naabreid ette kujutanud (ja unustanud). Minu meelest on tore naabritega läbi saada ja üleüldse teada, kes su naabriteks on. Meie kõige sõbralikum ja jutukam naaber on pensionär Salli. Tema hakkas meiega kohe esimesel päeval jutustama. Ja kohe väga pikalt. Me tulime parasjagu poest, Johannesel olid käes 3 rasket toidukotti...ja enne paraadnauksest sisse saamist peatas meid Salli ja nii me siis umbes pool tundi rääkisime. Tegelikult ma valetan, tema rääkis! Me teame nüüdseks juba tervet tema elulugu, kaasa arvatud tema laste ja lastelaste oma. Minu meelest on see armas. Eks vanal naisel pole enam kellegagi eriti rääkida. Muidugi ta räägib soome keeles ja minu soome keel on alles arengu etapis..pole veel B1 tasemelgi. Seega ega ma 100% kõigest aru ei saa, aga siiski üllatavalt palju mõistan. Pärast ikka küsin Johanneselt üle.
Nii siis, selle Salliga oleme palju juttu ajanud. Aga viimasel ajal on olnud nii, et iga kord, kui meil on kuhugi kiire (nt rongi peale, mu emale rongi vastu, Johannese tööle jne), siis Salli on maja ees ja hakkab rääkima. Viisakusest natuke räägime vastu ka, aga siis peame vabandama, et kiire on. Ja viimasel ajal on neid hetki nii palju on. Endalgi juba imelik, et nagu igakord põgeneks ta eest. Johannes on lausa nii teinud, et vaatab enne rõdult, kas Salli on maja ees.. või siis ükskord tuli lausa ringiga maja juurde, kuna Salli käis maja ees ringi. Minul pole küll midagi Salliga rääkimise vastu, aga ilmselt Johannest see vaikselt juba väsitab, eriti kui on kiire koju või tööle.
Üks tore näide on mul meie naabritest veel. Nimelt kui olime mõned päevad juba korteris sees elanud, siis läksime vist pood või kuhugi. Ja kui tagasi tulime, siis olid naabrinaised maja ees, pingid kuidas vastakuti seatud, mingi lauake keskel, laua peal kohvitassid ja koogikesed. Nad kõik teretasid ja kutsusid meid ka nende sekka kohvi jooma :) Nii armas. Johannes vastas see peale, et me ei joo kohvi. Pärast me naersime, et ega nad ju tegelikult otseselt kohvi joome meid ei kutsunudki...pigem lihtsalt enda seltskonda kooki sööma ja juttu rääkima. Meie aga vabandasime, et kohvi ei joo. Aga muidugi seda väga sõbralikul moel. Oleme alati naabriega sõbralikud :) Ma juba nii ootan, millal mul soome keel paremini suus. Siis tunnen end kindlamalt, kui vaja kellegagi rääkida. Lihtsam ka sõpru ja uusi tuttavaid leida.
No comments:
Post a Comment