believe and live your dream...

Nordplus intensive week in Oslo

Ma Norrast tagasi. Käisin seal ühel hästi lahedal õpetajate intensiivkoolitusel, mis kestis nädal aega Oslos. Eestit esindasid mina ja mu kursaõde Marina. Veel olid esindatud Norra, Taani, Soome, Läti ja Leedu. Selle programmi eesmärk on õppida Skandinaavia ja Baltiriikide kooli- ja õppesüsteemide erinevusi. Selle aasta teema oli kaasamine. Seda siis erivajadustega õpilaste hulgas kui ka multikultuurses klassis. 

//I am back from my awesome trip! Nordplus organized an intensive week for students who study to become teachers. It took place in Oslo, Norway. Me and my friend Marina were representing Estonia. There were also students from Norway, Denmark, Finland, Latvia and Lithuania. The whole point of the program was to learn about differences between Scandinavian and Baltic countries. This year's topic was inclusion - multicultural classrooms and also students with special need.//

Nagu ka kursuse nimi ütleb, oli tegu intensiivse nädalaga. Kuigi kõik päevad olid tihedalt erinevaid tegevusi täis pikitud, oli kogu see nädal ülimalt lahe! Sain endale palju uusi sõpru erinevatest riikidest, nägin Oslo linna, käisime mõnel ekskursioonil, külastasin Oslo kooli, sain teada teiste riikide koolisüsteemist ja õppemeetoditest. Muidugi sain ka oma inglise keelt harjutada, mis muutus päev-päevalt paremaks:) Käisime ka turistidele omaselt suveniire ostmas! Sellest, mis ma ostsin, kirjutan varsti lähemalt!

//Like the name of the course says it was intensive course! We had full schedule for each day. But eventhough it was so full, I had so much fun! First of all, I got so many new friends from all these mentioned countries. I learnt so much new about school systems and teaching methods in different countries. We also visited a school in Oslo. And of course I got to practice my English because this all course was in English. Every day we had breakfast, lunch and dinner that was organized by Nordplus. Dinners were always in different restaurants! :) So nice!

We also had some tours in the city of Oslo, visited Opera house, saw old bulidings in Oslo, walked in the shopping street, took a lot of photos and so on. It was all so well organized and I really enjoyed the trip!//

 Storytelling in classroom - awesome method for learning!

 On our way to the restaurant :)

 Our group's poster about the school we visited!

Ainus kurb asi kogu reisi juures oli see, et me pidime nii palju saia sööma :/ Nimelt on Norras tavaline, et sooja lõuna asemel süüakse hoopis võileibu. Ka hommikusöögiks pakkus hotelli kohvik ainult võileiba..lootsime küll putru või krõbinaid piima või jogurtiga, kui ei - igal hommikul võileivad ja tee. Lõunal samuti (lõuna oli küll iga kord erinevas kohas - kõige rohkem ülikoolis). Õnneks õhtusöögid olid väga head ja huvitavad. Käisime igal õhtul erinevas restoranis söömas. Sõin valget kala, põdralihast tehtud kotlette, lambapea hautist, kana ning osalenud riikide traditsioonilisi toite/snäkke. Kõik olid meeldivad maitseelamused, v.a lammas. Mulle see millegipärast väga ei maitsenud.

//The only negative thing was bread. In Norway they eat a lot of bread and sandwiches. So, for breakfast we had sandwiches and tea. For lunch we also had some kind of sandwich.. So, we had to eat a lot of white bread. Too much for me! Fortunately at dinners we had something else :D Dinners were actually very good and interesting! I got to eat raindeer, a lamb's head, white fish, chicken, and traditional foods of Lithuania, Denmark, Latvia, Finland and Norway. I enjoyed them all, except the lamb. //

Lennusõidu huvitavatest juhtumistest kirjutan ka millalgi eraldi. See postitud on juba niigi pikk, aga tegelikult pole naga midagi kirjas veel...hetkel on nii palju emotsioone ja mälestusi sellelt reisilt!

//I will write about travelling by plane some other time. I have actually so much more to say! //

Wrecking Ball

Kõik, kes mind vähegi teavad, teavad vist ka seda, et mulle on alati Miley Cyrus meeldinud. Kui ma väiksem olin, siis vaatasin Hannah Montanat. Eestis see veel siis nii populaarne polnud, aga kuna mul oli (ja siiani muidugi on) palju sõpru välismaalt, siis nemad jagasid minuga päris palju seda, mida ma muidu ei teadnud. Ühesõnaga, vaatasin siis ka Hannah Montanat. Kuulasin Miley muusikat. Kui ma Johannesega tuttavaks sain, siis tol suvel kuulasingi põhiliselt Miley uut plaati. Eriti meeldisid mulle "Every Rose Has Its Thorn" ja "Permanent December". Kui ma neid nüüd kuulan, siis mul tuleb palju häid mälestusi meelde :)

Aga miks ma siin nii pikalt kirjutan ja ennast õigustan :D Tegelikult tahtsin lihtsalt postitada Miley uue lauluvideo, millest on meedias juba nii palju juttu olnud. Mulle meeldib see laul väga ja ka video on tegelikult ka huvitav. Muidugi eks ma alguses olin ka natuke šokeeritud seda vaadates, aga no Miley on Miley :) Just nagu mulle meeldib. Ajab oma asja ning teiste arvamus teda ei huvita!

//I have been a fan of Miley every since Hannah Montana. I love her music and her personality. Here's Miley's new song and music video that I absolutely love. //

One Moment

Täna oli see kuulus päev, mil Eesti aja järgi kell 16.00 pidid kõik fotoka kätte võtma ja ühe pildi pildistama..ehk siis selle kaudu jäädvustama kas midagi ilusat, kurba, võimast vms. See oli eestlastest õdede algatatud projekt, milles nad kutsusid osalema terve maailma. Nende kodulehel tiksus kell, mis näitas, mitu tundi ja minutit on jäänud selle hetkeni, mil kõik ühel ajal ühe hetke fotokaameraga jäädvustavad. Mul oli see juba tükk-aega tagasi mobiilile meeldetuletuseks pandud. Täna, kui kell hakkas 16.00-le lähenema, siis ma muutusin laisaks. Üldse ei viitsinud välja minna, et mingi huvitav koht leida. Nii juhtuski tõsiasi, et mina tegin pildi oma 5.korruse rõdult. Kahjuks mingit erilist hetke sealt jäädvustada ma ei saanud. Tegin väga tavalise sügisese pildi...millegipärast paneb see pilt mind mõtlema vanuritele. Võib-olla sellepärast, et selle pisike katuse all istuvad, kiiguvad ja lobisevad tavaliselt meie maja naabrid, kes on kõik suht vanad. Aga mega sõbralikud ja toredad! Ja minu meelest on nii tore, kui vanad inimesed päeval palju väljas omavahel aega veedavad. Kord nad isegi kohvitasid ja sõid kooki maja ees pinkidel. Kutsusid mind ja Johannest ka :) Armas!

Kogu sellest One Moment projektist saab täpsemalt lugeda selle kodulehelt SIIT!

//Today was the day when project One Moment happened. Everybody around the world were supposed to take a photo at the same time and upload the photo to One Moment website. This project is made to show how different world is at the very same moment! Somewhere is night, somewhere is day, somewhere is laughter, yet somewhere is sorrow. It's very interesting idea! I was at home at 4pm, so I took the photo from my 5th floor balcony. They photo doesn't represent feelings, but it shows a bit of autumn and for some reason it makes me think of old people. Down there you can see the photo I took!//

Minu pilt tuli siis selline:

sweets, cooking and non-stop music

Mõtlesin, et pean ikka siia tulema ja kirjutama. Esiteks, kui täna poes käisin, siis ostsin kuivatatud banaanilaaste. Neid, millele pole lisatud suhkrut, mett või mingit muud ainet. Lihtsalt banaanid ja taimeõli. Ega see väga tervislik pole, aga vahel tuleb isu. Sõingi siis kohe korraga kausitäie. Samal ajal lugesin raamatu "Wife 22" (kui läbi saan, siis kirjutan sellest lähemalt...siiani on väga huvitav ja ajab naerma!). Ja ühel hetkel avastasin, et olen nii väsinud. Heitsin siis kõikepealt niisama elutoas diivanile pikali...raamat käes, justkui kohe loeksin edasi. Aga siis sain aru, et ohh mul on kohe tõsiselt suur uni. Läksin siis magamistuppa ja magasi u 1,5 tundi. Tegelikult lausa sundisin ennast kl 18.30 üles...pidin hakkama õhtusööki tegema. Ja siis ma mõtlesin, et millest küll selline väsimus? Jõudsin järeldusele, et ilmselt magusa ülekoormus. Öeldakse ju, et liiga palju magusat tegelikult tekitab und ja võtab energiat ära. Ilmselt juhtus see täna ka minuga! Ausalt öeldes on mul nüüd küll ise täis nendest banaanilaastudest (aga kolmveerand pakki on veel alles - siin müüakse sedavaid hästi suures pakis). 

//I bought a huge pack of dried bananas today. So, I was reading a book and eating these. Oh boy, these were so sweet and I obviously ate too much. Suddenly I got soo tried. I went to bed and slept for 1,5 hours. Later when I though about it I came to a realization that sweets take my energy away and I get sleepy..It wasn't the first time!//

Teine asi, mille peale õhtusööki tehes mõtlesin, oli see, et mulle ikka tõesti meeldib süüa teha. Ise ka ei oleks seda uskunud...nii umbes 4 aastat tagasi. Aga ma tõesti naudin seda. Muidugi ei tahaks ma köögis istuda päev läbi, kuid õhtusöögi tegemist ma naudin väga! Samas on vahel ka tore, kui keegi teine minu eest süüa teeb. Kui ma Viimsis vanaema juures ööbin, siis seal on alati nii mõnus, sest ta päev läbi vaaritab süüa teha! :D 

//Second realization I had today was that I really love cooking. I don't like to be in the kitchen and cooking all day long, but I love making dinners. Who knew I would love cooking that much!//

Kui siin Hyvinkääl nädalavahetus algab, siis tähendab see seda, et kõikides kohalikes baarides, restoranides jm kohtades hakkab möll pihta. Inimesi voorib neil õhtutel/öödel baaride vahet väga palju. Meie elame Hyvinkää peatänava kõrval ning juhuslikult ongi üks üsnapopulaarne baar/restoran kohe siin samas meie maja kõrval. Nii siis juba laupäeva hommikul hakkab bändiproov pihta..kusjuures mulle kostub tuppa alati trumm ja bass..õhesõnaga selline metal-bändi tümps. Just nagu igal nädalavahetusel esineks seal Lordi. Aga kuna tegu on Soomega, siis eks neil enamik bände olegi sellised. Alguses vajas see pidev bändiproov harjumist, kuid nüüd ma enam eriti ei panegi tähele. Kuigi täna enda üllatuseks jälle panin tähele. Ilmselt olin sellest juba mõnda aega eemal olnud ja unustasin ära, et meile tasuta esinemisi korraldatakse. 

Ongi kõik praeguseks. Tunnen, et olen ikka väsinud, aga ei luba endale magama minna. Parem pikutan teleka ees. Täna hommikul vaatasin Soome Voice Kids'i. Pean ütlema, et see on päris lahe saade. Eriti meeldib mulle sealses žüriis Soome laulja Krista, kes muide esindas sel aastal Soomet Eurovisioonil. Ta on selles Voice Kids saates nii naljakas. Koguaeg viskab kildu! :D Muidugi on ma päris häid esinemisi, mida ma isegi naudin, mis sellest, et 10.aastane laulab 40.aastase kuulsa USA laulja laulu jne. Põnev igatahes!

// It's Saturday today, so again I can hear a band rehearsal from a local (next-door) bar/restaurant. It's so usual here in Hyvinkää that at the weekend people go on bars, pubs and restaurant where is live music. And since I live next to the main street here in  Hyvinkää, I can hear the rehearsals, dress rehearsals and the whole live show!

Talking about music. I watched the Finnish version of Voice Kids today morning. I must say it's pretty interesting. I especially love the judge Krista who always makes funny jokes and remarks! The performers are really good too!//

Ahjaa, kui ma täna seda Voice Kids'i vaatasin, siis seal osales üks tüdruk Inka. Ja no ma ei suutnud välja mõelda, keda ta mulle meenutab?! Ehk on ta kellegi teise jaoks ka tuttava näoga? Võib-olla meenutab mingit näitlejat, lauljat või kedagi teist avaliku elu staari?! Ma ei kannata seda, kui mul midagi meelde ei tule.

Tema esinemist ja ühtlasi ka tema nägu saab näha SIIT!

//By the way, I need help. One of the contestant was so familiar. She probably reminds me of some actress or singer. But I can't think of WHO?! So, help me out! Who does she remind you of? You can find that girl Inka HERE! //

about the wedding..

Viimaks on mul käes pulmafotod. Hetkel on need veel vaid CD peal, kuid täna tellisingi juba pildid, mida tahan ilmutada. Järgmine nädal saame kätte. Siis peame ostma ka pulmafotode jaoks suure albumi. Ostma peame ka ümbrikuid, kuna plaanime saata pilte ka nendele sugulastele, keda pulma ei kutsunud. 

Aga nüüd saan siis lõpuks kirjutada oma pulmadest, sellest erilisest päevast, mis jääb igavesti mu südamesse.

Pulmapäeva hommikul olin kuidagi pabinas.. ise ka ei tea miks. Kõhus ka natuke keeras. Mulle tegelikult polnud veel päris hästi kohale jõudnud, et ma ABIELLUN!!! Hommikul pidin pead pesema ja siis sättisingi valmis...täiesti tavalistes riietes olin. Johannes ka. Kleidi, ülikonna ja kingad võtsime kaasa. 

Ema oli meie pulmaautojuhiks. Esimene peatus oli lillepood, kust sain kätte enda pruudikimbu ning ema sai autole kaunistuse. Pärast seda oli peatus sadamas, kuhu jätsime auto...sealt kõndisime Vanalinna juuksurisse. Juuksuris keerati mulle rullid pähe. Siis tuli meigikunstnik, kes mulle kena pulmameigi tegi. Ma olin nii elevil, kui nägin, et mu meigikunstnik on kuulus Mari Ojasaar (ta on mu juuksuri sugulane..kuid juuksur ei maininud mulle, mis nime tema sugulasest meigikunstnik kannab). Ühesõnaga, olin elevil. Ja ta oli nii kena ja tegi mulle imeilusa meigi! Jäin tõesti väga rahule! Pärast pulmas sain külalistelt ka palju kiidusõnu!

Kui mul meik valmis sai, siis oli aeg ümberriietuda ehk kleit selga, sukad ja kingad jalga. Sain ka paar suutäit süüa. Johannes pani end ka riidesse. Siis hakkas juuksur mu soengut tegema. See läks päris kiiresti. Lõpuks oligi meil vist umbes 45 minutit aega, et Õnne Paleesse sõita. Jõudsime sinna kenasti kohale ning juba olid ka enamik külalisi kohal. Isa oli kohal meie pulmatordi ning šampustega. Need viidi siseõue. Johannes ütles, et tal läks oma isa nähes silm märjaks. Ja ta isal ka! Mina ja Johannes läksime fotograafiga ootesaali, külalised juhatati juba tseremooniasaali. 

Fotograaf tegi meist pilte ning siis tuli ametnik, kes meid paari pidi panema. Ta rääkis meile täpselt, kuidas kõik toimub, mida ta räägib ja millal me midagi tegema peame. Ta oli hästi rahulik, väga sõbralik ja tore. Siis ta lahkus ning me jäime kahekesi ootama, mil uksed avatakse ja pulmamarss käima hakkab. Ohhh, kuidas ma kahekesi pabistasime. Mõlemal sees keeras...ärevus oli hinges!!! Aga selline hea ärevus. Me kumbki ei suutnud naeratamist lõpetada...mu süda rõkkas rõõmust!

Lõpuks hakkaski pulmamuusika pihta ning uksed avati. Johannese käest kinni hoides kõndisime läbi saali. Nii uhke ja eriline tunne oli! Minu üllatuseks nägin ka onu Indrekut seal ning hea meel oli ka sellest, et ükski külaline ei hilinenud. Need kõige-kõige tähtsamad olid kohal!!! :)

Meie paaripanija rääkis nii ilusasti. Kõik, mis ta ütles, kõlas nii õigelt! Ma mõtlesin temaga kaasa ja mingil hetkel ei suutnud enam pisaraid hoida. Olin nii õnnelik, et see ajas nutma. Vaatasin Johannese poole ja ka temal oli pisar silmas. Mingi hetk ma mõtlesin, et ei suudagi nutmist lõpetada...et kohe hakkan kõva häälega tönnima, kuid õnneks sain asja kontrolli alla. Olin külaliste poole seljaga, seega nemad minu pisaraid vist ei näinud. 

Muidugi tuli ka hetk, mil tuli öelda "jah". Johannes ütles seda nii, et algul tegi suure pausi ja siis ütles hästi kõvasti jah (et kõik ikka kuuleks). See ajas mind naerma. Ning kartsin, et kui ma ise "jah" pean ütlema, siis ma lihtsalt ütlen seda läbi naeru...mis oleks eriti imelik ju. Aga taaskord mul vedas ja mul õnnestus naerust üle saada. Ütlesin "jah" kindla ja selge häälega. Sellele järgnes abieludokumentidele allkirja panemine, suudlus ning siis saime oma abielutõendi. Kui enne seisin ma Johannese vasakul käel, siis abikaasana seisan tema paremal käel. Nii ka õnnitluste vastuvõtmise ajal. Fotograaf tegi muidugi koguaeg meist pilte.

Pärast ametlikku osa läksime kõik õue. Õnne Palee ees tegime pilte ning siis liikusime siseõuele, kus meid ootas imeilus pulmatort ja šampus. Meie Johannesega lõikasime koos pulmatordi lahti, toitsime üksteisele pulmatorti, lõime külalistega šampuseklaase kokku, tegime veel pilte ning rääkisime külalistega juttu. Umbes tunni pärast lõpetasime selle kena koosviibimise. Meie Johannesega läksime edasi hotelli oma pulmapäeva tähistama!

Pean ütlema, et minu jaoks oli meie pulmapäev kõige ilusam päev mu elus. Kogu see tseremoonia oli palju ilusam ja erilisem, kui ma ette oskasin kujutada. Kõik sujus väga kenasti ning ma olen väga rahul, et just niimoodi väikeselt abiellusime! :)

Hotell, kuhu me pärast pulmai läksime, oli Meriton Old Town Garden Hotel. Pean ütlema, et see oli üle ootuste kihvt kogemus. Meie hotellituba oli nii suur, nii ilus ja väga mugav! Super. Asukoht oli samuti ideaalne ning hommikusöögi laud rikkalikum, kui üheski teises hotellis, kus ma viibinud olen. Viis pluss meie poolt! Kindlasti plaanime tagasi minna! 

Vahetasime hotellis riided ja läksime välja sööma. Meil mõlemal olid kõhud nii tühjad. Sõime ühe Vanalinna restorani välisterassil. Toit oli hea ning mõnus oli kahekesi pingeid maandada. Edasi jalutasime niisama Vanalinnas ning läksime siis kinno "Smurfid 2" vaatama. Mõtlesime, et vahelduseks on tore midagi lapsikut ja naljakat vaadata. Esimest osa vaatasime eelmisel aastal koos Soomes ja sellest on nii head mälestused! 

Pärast kino ostsime poest süüa ning juba kl 20.00 olime tagasi hotellis. Ausalt öeldes olime mõlemad nii väsinud. Ilmselt meid väsitas kogu see emotsioonide tulv, mis meid sellel päeval saatis. Sõime lihtsalt hotellitoa diivanil istudes ning siis läksime voodisse ja vaatasime telekat (ma enne seda muidugi pesin tund aega oma soengut ja meiki maha! :D) Kuigi ma olin nii väsinud, mõtlesin suure naeratusega oma näol tagasi meie erilisele päeval.

Järgmisel hommikul ärgates ütles Johannes mulle: "Tere hommikust, proua Rannastik". Nii armas! See tegi seest nii soojaks...ma olengi abielus enda unelmate mehega! Oh kui hea tunne see on. Praegu on meie pulmapäevast möödas juba 3 nädalat, kuid see eriline tunne on ikka mu sees. Mu tuttav, kes suve alguses abiellus, ütles, et tema meelest on abielus olles sees hoopis teistsugune tunne. Võiks ju arvata, et mis vahet sel on, on sul see paber allkirjastatud või mitte, kuid tegelikult vahe ON. Vähemalt minu meelest. Teadmine, et ma olen abielus ning muidugi kõik need ilusad mälestused sellest päevast, muudavad igapäevase olemise ka hoopis teistsuguseks. Ma olen nüüd ju Sandra Rannastik. Ma olen oma mehe naine! Äge!!!!

Sellised ongi mu mõtted, tunded ja meenutused minu pulmapäevast :)