noored armunud

Kui sõitsin täna bussiga ülikooli soome keelde, siis sattusin juhuslikult pealt kuulama minu ees istuvate tüdrukute juttu. Nad tundusid 3.klassi õpilaste vanustena, tulidki just koolist. Ja jutt käis selle ümber, kuidas neil hakkab süda puperdama, kui nad üht poissi näevad või temaga räägivad. Siis tuli välja ka, et see poiss on nende saiakesest ampsu saanud ning ühe tüdruku joogipudelist joonud!!! Üks tüdruk rääkis, kuidas ta on temast unistanud ja ilmselt selle pärast ta süda hakkabki poisi läheduses puperdama. Muidugi oli ta kindel, et tema ise poisile ei meeldi. Poiss otseselt küll ei vihka teda, aga vaevalt, et ta tüdrukut sellise pilguga vaataks.

Nende juttu kuulates tahtsin ma nii mitmel korral naerma hakata, aga kuna nad istusid näoga minu poole, siis hoidsin end tagasi. Minu meelest oli see, millest nad rääksid, nii armas. Hakkasin siis kohe mõtlema, et ma ise olen ju ka niimoodi mingist poisist unistanud väiksena. Imelik ongi see, et juba nii väiksena hakkame unistama sellest, mida tegelikult täiskasvanult saame. Tegelikult juba kodu mängides ja nukkudega toimetades matkime täiskasvanu elu mudelit. 

Hoolimata oma naljakatest unistustest lapsepõlves, olen nii õnnelik, et ootasin ära oma õige! Kui ma Johannest kohtasin, siis olid mul ka liblikad kõhus :) Teda kohates teadsin, et temast saab mu mees! Ja nii see läks. Mõnikord ma ikka mõtlen, et uskumatu, kuidas üks võõras inimene saab sulle ühe silmapilgu jooksul hakkata niivõrd meeldima. Ma ei usu armastusse esimesest silmapilgust, aga kindlasti usun meeldimisse ja kiindumusse esimesest silmapilgust. 

Mu lähemad sõbrannad on kuulnud lugu, kuidas ma Johannest kohtasin. Veetsime nädal aega koos enne kui meie vahel midagi juhtus. Iga päev ikka rääkisime natke..aga tõesti ainult natuke. Sellest hoolimata ma juba tundsin, et ei taha iial temast lahus olla. Nii imelik. Sest ega meie vahel ju polnud veel absoluutselt midagi. Ilmselt ma lihtsalt juba olin kõrvuni armunud. Mul vedas, et ka tema tundis samamoodi ja et ta esimese sammu tegi :) Edasi läks kõik juba nii kiiresti. Ühesõnaga, teadsime üksteist täpselt nädal aega, kui hakkasime käima (nii tobe sõna!). Sellest hetkest alates oleme lahutamatud (no, vahemaa ja mõned muud asjad ikka vahepeal lahutavad ka:/). Aga isegi temast eemal olles, olen nii õnnelik, et ta mul olemas on!

Nüüd natuke teistlaadi juttu ka. See kevadsemestri teine veerand tundub nii jube. Lihtsalt nii palju on teha. Mul on magistritöö esimene teooria peatükk valmis, aga nüüd on vaja hakata kirjutama metoodika peatükki ja ka teist teooria peatükki. Oeh, oleks ööpäevas vaid rohkem tunde. Annan ühele toredale tüdrukule kord nädalas ka eratunde. Samuti käin kolm korda nädalas õhtuti soome keeles. Ma ei taha mõelda, mis saab maikuus, kui ained hakkavad läbi saama ning ekssamite aeg läheneb. Seekord on nagu eriti palju õppimist vajavaid eksameid. Aga tuleb olla positiivne! Kuniks päike paistab, siis ehk mul energiat jagub. Kusjuures, ma lihtsalt ei suuda ära imestada, kui segane ma täna hommikul olin. Ärkasin 7.15, sõin, sättisin valmis, läksin ülikooli. Hakkasin siis garderoobis jopet seljast võtma, kui silmasin suurt seinakella - see näitas 8.20. Esimese asjana arvasin, et kell on vale. Kontrollisin oma mobiilikella. See näitas sama. Siis sain aru, et ma tõesti olengi tund aega varem kooli. Ma olin enda peale niiiii vihane, sest jäin öösel nii halvasti magama ja hommikul vara ärgates oli uni nii magus. Ma oleksin saanud tunni kauem magada! See on vist see kevadväsimus, mis öösel mu pea segaseks tegi! Veetsin siis tunnikese aatriumi diivanil ja õppisin matemaatika kontrolltööks. Siis tuli ka meelde, et tuleval pühapäeval peab kella edasi keerama. Mulle see meeldib, sest siis läheb veel varem valgeks :) 

Nüüd aga pean puhkama, et homme tubli olla!